Õpetaja päevik: Ilmar Tammistolink opens on new page
31. okt. 2023 Merilin Mändveer toimetaja
„Õpetaja päevikut“ täidab seekord Miina Härma Gümnaasiumi ajalooõpetaja Ilmar Tammisto. Kuidas sai temast ajalooõpetaja, mis teda selle töö juures võlub ning milliseid soovitusi jagab ta teistele õpetajatele?
Minu õpetajaks saamise lugu. Õpetajaamet ei olnud midagi sellist, mille poole oleksin juba varasest noorusest pürginud. Samas ei olnud ma seda ka välistanud. Kõige õigem oleks vast öelda, et kuni bakalaureuseõpingute lõpuni ma lihtsalt ei mõelnud veel tõsiselt sellistele suurtele küsimustele, nagu kelleks ma saada tahan, kui suureks kasvan. Ajaloo magistrantuuri astumisel tuli aga valida, kas jätkata puhtalt ajalooga või omandada ka ajalooõpetaja kvalifikatsioon. Otsustasin, et turvaline on mingi konkreetne amet endale selgeks teha. Täitnud mõni aasta varem ajateenistuses rühmaülema kohuseid, mõtlesin, et küllap saan siis ka õpilastega hakkama.
Õpetajakoolituse jooksul läbitud praktika põhikoolis tegi mulle aga kiiresti selgeks, kui põhjalikult ma olin eksinud. 30 ajateenijat oli märgatavalt lihtsam juhtida kui hallata klassitäit põhikooliõpilasi. Otsustasin, et saagu mis saab, aga teises ja kolmandas kooliastmes ma õpetama ei hakka (siinkohal minu sügav kummardus kõigi nende ees, kes seda teevad!). Õnneks vabanes täpselt minu magistriõpingute lõpu ajal ajalooõpetaja koht Miina Härma Gümnaasiumi rahvusvahelisel õppekaval ning olen sama koha peal kuni praeguseni.
Olen õpetaja, sest näen selle töö eesmärki – aidata kujundada noorte maailmavaadet ja väärtushinnanguid, mis töötaksid parema homse nimel. See eesmärk on saanud minu jaoks eriti selgeks viimastel aastatel, mil suurusehullustuse käes vaevlevaid diktaatoreid ja täiemahulisi konventsionaalseid sõdu ei kohta paraku mitte üksnes ajalooõpikutes. Lisaks Ukraina sõjale teeb muret mujal maailmas toimuv. Lähitulevik võib tuua kaasa ootamatuid ja ebameeldivaid sündmusi. Pessimistlikumate stsenaariumite rakendumisel on eriti oluline, et suudaksime esiteks hoida oma riigis kokku ja jääda kindlaks demokraatliku ühiskonna põhimõtetele ning teiseks teadvustada end osana läänemaailmast ja pidada meeles rahvusvahelise koostöö olulisust.
Õpetaja roll on kõige selle juures mitmetahuline. Ajalooõpetajana on mul võimalus vahendada 20. sajandi suurte konfliktide põhjuseid ja tagajärgi, mis moodustavad praegustele kriisidele tausta. Pööran enda tundides erilist tähelepanu autoritaarsete režiimide analüüsile, et teha võimalikult selgeks sellise riigikorraga kaasnevad ohud. Ajalooteadmiste edasiandmine on samas vaid üks ning tõenäoliselt lihtsaim osa ajalooõpetaja tööst. Peamine väljakutse seisneb ajaloosündmuste ja tänapäeva kokkusidumisel selliselt, et õpilane suudaks sellest ise teha järeldused ja kujundada väärtushinnangud. See on küll keeruline, aga ometi võimalik. Ehk ongi see väljakutse peamine, mis mind õpetajatöös motiveerib.
Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: arutelu, analüüs, ajalooallikad, koostöö, koolihuumor.
Õpetajana paneb minu silma särama õpilaste huvi maailmas toimuva vastu. Võib öelda, et üks minu nõrkusi on, kui keegi tunnis millegi päevakajalise kohta pärib. Alata võib arutelu, millele kulub suur osa tunnist. Samas kui küsimus on asjalik, ei ole mul sellest ajast kahju. Õpilase huvi midagi teada saada on väärtuslik vara, mida peab hoolega hoidma.
Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt perega aega veetmas kas Tartus, mõnes teises Eesti linnas või hoopis matkarajal. Kui kuulud Kaitseliitu, võime kohtuda mõnel õppusel. Lisaks võtan aeg-ajalt kas üksinda või sõpradega ette mitmepäevase matka mõnes Eesti nurgas. Matkamine, ning seda eriti üksinda, on vast üks paremaid mooduseid anda ajule tööst puhkust ning nautida lihtsaid asju, nagu soe söök ja kuiv magamisase.
Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle võtta natuke aega iseendale. Seda võib sisustada nii raamatu, huvitava sarja ning mõnikord harva, kui on rohkem aega, mõne strateegiamänguga. Vahepeal peab tegema midagi, mis ei ole kuidagi kasulik.
Hoian end oma valdkonnaga kursis eelkõige teadustöö kaudu. Olen end ajalooalaselt vormis hoidnud doktorantuuri läbimisega Tartu Ülikoolis, mis sai punkti selle aasta kevadel. Sügissemestrist alates olen olnud osalise koormusega lektor Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis ning jätkan jõudumööda teadustööga.
Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks see õpetajate kõrge keskmine vanus ja vähene järelkasv. Mõned sammud õiges suunas on praeguseks tehtud, kuid omajagu on veel teha, et veenda noori õpetaja elukutset valima.
Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt mingil moel ikka ajalooga seotud, kas siis ülikoolis või mõnes mäluasutuses. Usun, et olen leidnud enda jaoks õige valdkonna.
Meeldejääv hetk minu õpetajatöös. Kuna õpetan rahvusvahelisel õppekaval, siis on mul näiteks olnud klass, kus oli õpilasi Gruusiast, Leedust, Poolast, Soomest ja Venemaalt. 20. sajandi teemade kohta oli igal õpilasel juba mingisugune teadmiste pagas ning oli huvitav üritada neid kokku klapitada. Õnneks oli tegemist mõistlike inimestega ning arutelud liiga tuliseks ei läinud.
Soovitan teistel õpetajatel lasta õpilastel arvamust avaldada ning neid kuulata.
Unistan haridusmaailmast, kus õpilased tahavad õppida ja õpetajad õpetada.
Kommentaar päevakajalisel teemal
Kuidas saaksid õpetajad tööstressi maandada?
Olen kindel, et ei ole paremat tööstressi maandamise meetodit kui juba eespool mainitud logelemine. Sellel on mitmeid eeliseid võrreldes kõikvõimalike alternatiividega: see on tasuta, ei ole kuidagi konkreetse kellaajaga seotud ega eelda kasutajalt pühendumist – logelemist võib maha jätta ja sellega uuesti alustada täpselt siis, kui endale sobib. Kes on selle suhtes skeptiline või veendunud, et temal ei teki kunagi aega, mida võiks niisama surnuks lüüa, sellele soovitan tutvuda Fred Jüssi mõttemaailmaga: lugeda raamatut „Olemise mõnu“, kuulata mõnda tema intervjuud või vaadata temast tehtud dokfilmi. Logeleda saab küll ka kodus, aga palju mõnusam on seda teha looduses. Tunnistan, et olen ka ise alles algaja logeleja ning tihtipeale ei õnnestu selleks aega leida. Oluline on aga see, et kui mõni vaba hetk tekib, siis esimene reaktsioon ei tohiks olla püüe täita seda millegi „kasulikuga“.
