Suur põgenemine 80 aastat tagasi. Paljud pagenud inimesed pidid kodumaalt lahkuma kiirelt ja ebakindlatel tingimustel, sageli väikeste paatidega, riskides nii oma elu kui ka tervisega. Paljud neist ei saanudki enam Eestisse tagasi pöörduda, jäädes võõrsile elu lõpuni.

Noarootsi Gümnaasiumi õpilased said osa paadipõgenemise mälestushetkest Põõsaspea neemel, Spithami külas 17. septembril 2024. Noorte osalus sellistes üritustes aitab neil mõista ja hinnata oma riigi minevikku ning neid lugusid, mis on kujundanud Eesti tänaseks selliseks, nagu ta on. Ajalooõpetaja Margus Maiste kõne andis kindlasti palju mõtteainet ja pani noori sügavamalt järele mõtlema tollase põgenemise raskuste üle.

Fotod: Maie Arro

Lääne Elu kajastab sündmust (19.09.2024)

Noarootsi gümnaasiumi ajalooõpetaja Margus Maiste sõnul tuleb suurpõgenemisest rääkides tagasi minna 1941. aasta 14. juunisse, mis on jätnud jälje eestlaste kollektiivsesse mällu.

Teisipäeval kõneles Maiste suurpõgenemise eelloost Noarootsi gümnasistidele, kes sõidutati Põõsaspea neemele, et seal koos Noarootsi koguduse ja Lääne-Nigula valla esindajaga meenutad 80 aasta tagust Eestist lahkumist.

Maiste sõnul on oluline 80 aasta tagustest sündmuste noortele rääkida, sest neid, kes seda ise läbi elasid, pole enam kuigi palju alles. „Seda aega tuleb kuidagi taastada, et see ei ununeks,” ütles ta.

Tagasivaadet ajalukku alustaski Maiste 1940.-1941. aasta nõukogude okupatsioonist. „See oli hirmus aeg, aga eriti hirmus oli üks öö, 14. juuni 1941. Minu arvates oli see päev kui midagi eestlaste kollektiivses ajus ringi tõsteti,“ ütles ta. Ajalooõpetaja sõnul oli juuniküüditamiseni eestlase jaoks peamine vaenlane sakslane ja Saksamaa. „Selle ühe ööga kõik muutus. Tekkis hirm ja see hirm on tegelikult siiamaani naha vahel,“ ütles ta.

Loe edasi Lääne Elu artiklit siitlink opens on new page