Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe korraldatud konkursi «Kiri küüditatule» üks võidutöödest.
Tere, tundmatu küüditatu
Sina ei tunne mind ja mina ei tunne sind. Me ei kohtu kunagi. See on ka ainuke kiri, milles sa minult saad. Ma ei alustanud seda kirja, et öelda ma tean, mida sa tunned. Sest ma ei tea. Ma ei tea, mis tunne see on, kui sind aetakse voodist välja kastiautosse ja sunnitakse astuma rongile, mis viib kodumaast teadmata ajaks lahku. Seda tead aga sina ning mul on kahju. Mul on kahju sinust ja sinu lähedastest, kes on sinuga kaasas või jätsid oma elu teel olles. Mul on kahju neist, keda sa ei näinudki enne lahkumist ja kes jäid sinust maha.
Ma ei hakka valetama ja ütlema, et sinuga saab kõik korda. Ei pruugi saada. See olukord ei ole hea ning oleks vale oodata, et sa kõigele vaatamata positiivseks jääksid. Sul on õigus olla kurb, ahastuses, masenduses ja vihane, sest see on ebaõiglane. Siin pole mingit õiglust ja see pole kuidagi sinu süü. Kuid ma võin sulle proovida anda lootust. Öeldakse küll, et lootus sureb viimasena, kuid tegelikult on lootus eelviimane. Viimasena sureb inimene. Seega on sul vaja lootust. On võimalus, et sa saad tagasi Eestisse. Mitte küll kohe ja isegi mitte kuude, vaid mitmete aastate pärast, aga see on võimalik. Ootamine ei ole kerge, su elu saab olema ilmselt väga raske, aga võib-olla aitab see lootus sul vastu pidada.
Ma võin sulle lubada aga üht. Eesti saab uuesti vabaks. Me pole enam osa Nõukogude Liidust, sest seda liitu, mida sina tead, ei ole enam olemas. Nõukogude Liit on lagunenud. Pika Hermanni tipus lehvib nüüd taas sinimustvalge lipp. Me oleme iseseisvad ja teiste riikide poolt tunnustatud. Eesti on märgitud kaardile. Välismaalased tulevad siia vaatama Tallinna vanalinna ning meie ilusat ja rahulikku loodust. Tõenäoliselt on seda kõike raske uskuda, sest sinna läheb sinu jaoks veel nelikümmend kaks aastat aega. See on pikk aeg, sinule võib-olla liiga pikk, aga su lapselapsed saavad sündida ja kasvada üles vabas Eestis.
Üks asi veel. Teid mäletatakse. Sinu ja teiste nimesid ei ole unustatud. Küüditamist pole maha salatud ega lastud ajaloo unustusse vaikides vajuda. Teie lugusid ja mälestusi on kokku kogutud ning salvestatud. Need on olemas teie peredes, muuseumides ja raamatutes. Igal aastal, 25. märtsil mäletatakse ja räägitaks teie vastu toime pandud süüteost ja ebaõiglusest. Inimesed teavad, mis teiega juhtus. Ehk annab see natukenegi lohutust.
Katariina Kilk
