Ernst Enno omaloomingukonkursi parimad X-XII klasside seas olid:

luule:

I koht Marlen Öpik 12. V klassist  "Vajan õhku"

proosa:

I koht Kärt Hõbe 11. T klassist  "Hingeõnnistust ..."

Ernst Enno omaloomingukonkurss 2023 on seotud liikumisaastaga ja kannab pealkirja „Välja õuest ja väravast“. Pealkiri on inspireeritud Debora Vaarandi  samanimelise reisimärkmete raamatust. Nagu kirjutas raamatus Vaarandi: „Sellest ei tule pilti ega kildu, lugu ega laulu. Ainult mälestuste lajud, teoste sõrmitsemine.“

Parimaid töid selgitasid tänavusel liikumisaastal välja Krista Kumberg, Eva-Maria Brock ja Adam Cullen.

------------------------------------------------------------

VAJAN ÕHKU

AITAB KÕIKIDEST HALBADEST UUDISTEST,

MILLELE LIIALT PANNAKSE RÕHKU.

AITAB COVIDIST, SÕJAST JA FACEBOOKIST,

MA TUNNEN, ET VAJAN ÕHKU.

VAJAN ÕHKU, SEST VÄSISIN MÜRAST,

MIS KUMISEB KÕIKJAL KUI ÄIKE.

LÄHEN ÕUE, SEST ÕUES ON HELEDAM,

SEAL ON LOOTUST, ON KEVAD JA PÄIKE.

ÕNNEKS VÄRSKE ÕHK ON VEEL TASUTA,

KUIGI MAAILMAS SEGASED AJAD.

VEEL ON PUHAST LOODUST, KUS EKSIDA,

LEIDA ENDA JAOKS ÜLES NEED RAJAD.

ÄRA LIIGU KAMPAANIA KORRAS,

KEEGI KUSAGIL KÄSIB VÕI KEELAB.

MINE SIIS, KUI TUNNED, ET ARGIPÄEV

SINU ELUJÕU ENDASSE NEELAB.

ELUS TULEB EDASI LIIKUDA,

VÕTTA IGALT POOLT ŠNITTI JA MALLI.

PAIGAL SEISTES ON OHT JÄÄDA KÕRVALE,

LOODUS TÜHJA KOHTA EI SALLI.

Marlen Ööpik

12.V klass

Noarootsi Gümnaasium

Juhendaja Tiia Kessel

------------------------------------------------------------

Hingeõnnistust ei ole keegi silmaga näinud, käega katsunud ega kõrvaga kuulnud. Seda ei saa keelega maitsta ega ninaga nuusutada.

Aga vabadus lõhnab nagu väävel, ja kõlab nagu tuulte vihin su kõrvus. Vabadus tähendab nuga su käes, ja näeb välja nagu maa, mis läheneb sulle liiga kiiresti. Ja ta maitseb nagu su oma veri liiga teravate hammaste vahel.

Esimene nimi, mis sulle kunagi anti, oli Saamael. Ja siis hakati sind kutsuma Koidutäheks, sest sa olid neist kõrgemal. Sa vestsid tähed pühast valgusest, kuid sinu enda aupaiste oli neist ikkagi kirkam. Ja inimesed vaatasid sind aukartusega. Kaheksast noorim. Kaheksa on arv, millel ei ole ei lõppu ega algust, see neelab ennast, see töötab koos. Keera see külili - ja ongi lõpmatus. Tee üks koht teistest tähtsamaks ning see näeb välja vale ja võlts. Kaheksast peab saama seitse. Seitse päeva, et luua maailma, seitse nooti, seitse värvi vikerkaares.

Üks pidi langema.

Ja sa naersid, sest sa ei kartnud. Sa palusid omale kohta Isa kõrvale ja ta pidi sind karistama, et õpetada teisi, sest nemad pidid olema ühtlane hallikaspruun kogu, just nagu märg liiv, kust ükski osa ei paista eraldi silma. Sina olid tükk teemanti liivaterade seas. Teemanti saab lõigata ainult teine teemant, ja sinusarnast ei olnud. Ta ei saanud sind teha teistega sarnaseks ja seepärast pidid sa minema.
Sinu kohta valetatakse veel täna, kui nad räägivad sinu väljaheitmisest. Ta ei puudutanud sind sõrmeotsagagi, kui tal neid üldse oli. Sa võtsid võtme ta vöölt (ta kandis vööd ainult selleks, et seal võtmeid hoida) ja sa avasid taevaväravad.
Välja sa läksid. Kilgates nagu laps, avastamas midagi uut. Sa nägid pilvepiiri. Ta ütles sulle, et alla sa koos tiibadega ei jõua. Veel üks naerulagin ja oma jalge all ei tundnud sa enam midagi. Su tiivad jäid pilvepiirile, ilma sinuta, verised köndid seal, ja veri valgumas su seljast. Sa said lihaks. Esimest korda tundsid sa hirmu, sa röökisid ja see tunne oli uus, ja sa armastasid seda, sest see pani su südame esimest korda põksuma.

Äkitselt oli ümberringi soe ja soolane. Sa ei teadnud, mida teha, kuid kuskil su sees põletas.  Sa ei kukkunud enam, see oli vajumine, ja siis olid sa järsku unine.

Kui sa uuesti ärkasid, olid sa liival ja sa teadsid veidi rohkemat kui enne. See, kuhu sa vajunud olid, oli meri ja sina olid rannal. Meres oli elu, aga sinna ei soovinud sina mitte minna, aga paigale jäämine polnud sinu loomuses. Sestap tõusid sina kahele jalale ja  alustasid oma rännakut.

Sina ei olnud ainus,, kelle võimuses oli tõusta kahele jalale. Kunagi olid sa Isal aidanud  voolida mullast elajaid, ahvisarnaseid, ja nagu sina, kuigi sina olid kunagi tehtud tulest ja valgusest, olid nemad astunud talle vastu. Läinud neljalt jalalt kahele. Nad kõndisid, kohmakalt, oskamatult, nad olid ju noored. Ühelgi neist ei olnud poolt su õdede-vendade ilust, kuid su õdedel-vendadel ei olnud tahet astuda Isale vastu.

Ühte neist hakkasid sina armastama, aga mitte nii, nagu Isa armastas sind, ja mitte nii nagu sina armastasid oma õdesid-vendi. See oli midagi uut siia maailma. Ja uudsus sai sellest edasi sündima.

Puud jõudsid langetada oma lehed ja kasvatada uued, enne kui tema elaja ihust sündist esimene inimene. Ta oli väike ja äbarik, just nagu kõik noored elajad, kuid vaadates tema süsimustadesse silmadesse, nägid sa midagi rohkemat kui elaja omades.

 Sa ei osanud sellele nime anda, aga öösel, kui sina üritasid uinuda ja tema magas sinu rinnal, sosistas su õde, et tal on hing. Sul ei olnud hinge ja seda ei olnud ka elajatel. Sa olid sellest kuulnud, kuid sa arvasid, et Isa ei kingi seda kellelegi peale iseenda.

Su õde ütles, et see ei olnud tal kunagi plaanis olnudki. Kuid sinu ja elaja uus armastus oli vägev, see nõutas kingitust, ja hing oli kõik, mis Isal pakkuda oli.

Sa vaatasid ainsat, mida sa väljalangemisest saati loonud olid, ja mõtlesid, kuidas teda kutsuda. Hing. Elajas. Hingejas. H-d on kehv sõna alguses öelda. Mitte et sul praegu kellegagi vestelda oleks. Ingejas . G on kohmakas. Inejas kõlab koledalt. Inejane. Inijane. Inimene. Ilusad häälikud. H on üldse puudu. See sobis.

“Inimene.” teatasid sa esimesele Inimesele, kes ärkas, ja vaatas sind. Järgmine probleem. Inimene võis ta ju olla, aga nimi oli tal veel puudu. Sul oli üks, kuigi sa seda enam ei armastanud. Su õdedel-vendadel olid ka, ja isegi Isal oli. Tähtedele olid sa igaühele nime kinkinud. Aga Esimesel Inimesel oli see puudu.

“Vaa-vee-vuu!” kilkas ta, noor ja rumal nagu ta veel oli. Aga hingega.

Vaa-vee-vuu. Sätiks tähed ümber, äkki saab siit midagi? Ava? Ei. Eve? Peaaegu. Uvu? Kindlasti mitte. Eva? Peaaegu, pikendaks natuke. Evaa? Ei. Eeva? Leitud.

“Tere, Esimene Inimene Eeva,” laususid sa.

Teda ei huvitanud aga sinu lause. Teda huvitasid kõik need tähed, mis sa kunagi olid taevalaele seadnud, ja mida ta sai nüüd vaadata. Need särasid, nagu teemandid päikse käes. Ja ta kilkas.

Puud jätkasid lehtede kasvatamist ja langetamist. Sina õpetasid Esimese Inimese Eeva rääkima, ja liikusid edasi, et näha loomi ja linde ja puid ja putukaid, enne kui Isa peaks otsustama need hävitada.

Aga su loodu saab sind alati kätte. Nagu sa teada said, siis hinge said kõik tütred, kelle Eeva teiste elajatega sai. Ja hinge said nende pojad ja tütred. Sa ei olnud ikkagi veel päriselt välja mõelnud, mis see hing on, kuid sa said aru, et see teeb inimestest loojad. Sest õige pea oli kogu maa täis. Mitte ainult inimesi. Nad hakkasid ehitama. Mitte pesi ega urge, nemad tahtsid rohkemat, suuremat. Majadeks hakkasid nad neid kutsuma, ja nad elasid neis. Suured kivijurakad sinu arvates, aga sinna ei saanud sisse karu ega vesi. Kui see neid õnnelikuks tegi, siis polnud sinu asi vaidlema minna.

Veel üks asi, mida inimesed vist sellelt hingelt olid õppinud, oli talitsemine. Nad talitsesid hundid, ja tegid nad ustavaks, ja kuidagimoodi väiksemaks. Nad talitsesid ka tule, ja õpetasid teda, kuidas mitte põletada, vaid parandada, teha maitsvamaks, tugevamaks.

Sulle valmistas rõõmu neid vaadata. Nad õppisid ja sina õppisid ka, kuigi ise ei oleks sa kunagi neid välja mõelnud. Taevas tegid sa asju joonise järgi, ise võisid sa välja mõelda vaid kaunistused.

Aga nemad mõtlesid kõik ise välja. Oligi vaja, Isa neid ju enam ei juhendanud, ja sina poleks osanud. Mitte et nad oleks küsinud. Eeva tütred veel mäletasid sind, aga tema tütarde tütred olid sind unustanud, sest näinud sind nad ju ei olnud.

Ometigi koheldi sind hästi. Sinu pärast hakati leiutama. Võõrastemaju näiteks. Kui mööda maad käis ringi üks rändur, kellel ei olnud peatuspaika, siis oli talle vaja neid luua. Nemad lõid, ja sina tasusid heldelt, sest kullal ei olnud sinu jaoks väärtust ja see tegi nad õnnelikuks. Igas kõrtsis-imelised leiutised, muide- võeti sind vastu, ja sinu lood, kõik need, mida sa teadsid päris Algusest peale, neid kuulati hoolega, ja räägiti edasi. Kuigi, tuleb tunnistada, et imelist mälu Inimestel just ei olnud ja mõnikord, minnes kohta, kuhu sa tihti ei juhtunud, kuulsid sa väärastanud versioone enda lugudest. Kuid see polnud tingimata halb. Lõppude lõpuks, kui sa lubasid sellel juhtuda, siis õppisid nemad leiutama lugusid ja valetama. Ja valetamine oli lõbus, seda teadsid sa juba Algusest peale.

Isale, muidugi, ei meeldinud et sul lõbus oli, aga see ei meeldi Isadele kunagi. Seekord nägi ta küll tavapärasemast rohkem vaeva, et sinu lõbu ära rikkuda.

Vesi sind ei mõjutanud. Sa said hingata, kindlasti, sul olid kopsud ja sa olid hakanud inimesi matkima, kuid see ei olnud vajalik. Sestap pididki sa vaatama, kuidas su järglased uppusid. Ainult üks, kelle esiema oli Eeva noorim tütar, kellele ta oli unustanud sinust rääkida, tema valis Isa välja. Talle õpetas Isa, kuidas ehitada suurt laeva, mille peale ta pidi viima elajad, kes pidid paarituma peale seda, kui Isa on hävitanud kõik nende soost. Tal olid Eeva süsimustad silmad, aga neis ei peegeldunud sedasama uudishimu, mis oli Eeva omades nii kaua aega tagasi.

Viimasel päeval, kui vesi oli juba hakanud tõusma, läksid sa vaatama, kuidas Noa-nii oli Eeva noorima tütre järglase nimi- viis elajaid oma laevale. Tema luges liike, sulle olid nad kõik ühed elajad, olgu neil nokk, kärss või koon. Noa vaatas sind põlgusega. Ilmselt oli Isa talle sinust juba rääkinud, aga ime oli, et ta sind Isa kirjelduse järgi ära tundis. Nojah, õigupoolest polnud see üldse sinu asi.

Kõnetasid sa teda siiski. “Ilusat päeva, Noa, Metuusala pojapoeg.”

Ta kortsutas kulmu, kuid otsustas sulle siiski vastata. “Ilusat päeva, Lucifer, Tema enda poeg.”
Nüüd oli sinu kord kulmu kortsutada. Viimati, kui sul oli nimi ja sind ei kutsutud lihtsalt ränduriks või trikimeistriks, oli see olnud Saamael.

“Isa poeg olen ma tõesti, aga Lucifer ei ole mulle tuttav nimi.”

“Siis pean mina olema see, kes sind su uuest nimest teavitab. Sa ei allu talle enam ja sestap ei tohi sinu nimi ka seda tähendada. Sa pimestad, viid Loomingu Tema tahtmisest kõrvale, ja seepärast peab sinu nimi olema Valguse Tooja ja Pimeduse Vürst,” väitis Noa oma süngel häälel nagu tõsiusklik ikka.
 
Sa raputasid pead. “Sa oled rumal. Isa ei suutnud mind käskida, miks sa arvad ennast temast paremaks?”

Noa lükkas oma selja sirgeks, enne kui ta sulle vastas. “Sest mulle on tehtud kingitus, ja antud seesama ,mis sina varastasid ja väevõimuga endale võtsid. Sina seda ei väärinud, aga mina teen ennast selle vääriliseks.”

Selline väide ei väärinud enam sinu vastust, sa sülgasid tema suunas, ja tema läks tagasi töö juurde. Vaatama jäid sa seda ikkagi.

Peale seda, kui viimased elajad- vist olid need metssead, kui sa õigesti tähele panid- olid astunud laevale, oli veepiir juba su põlvede juures.  Aga sa ei liikunud. Seisma sa sinna jäid, sest kõik teised olid liikunud sealt kaugele. Üles, mägedesse, sinna, kuhu nad lootsid, et vesi ei ulatu. Lootsid. Sina teadsid, et Isa raevust ei pääse keegi. Nende püüdlusi pidid sa ikkagi hindama. Sa ei soovinud kuulda  kuidas nad karjuvad, kui upuvad väetid lapsed ja süütud neitsid.

Seisma sa sinna jäid, kuni veepiir jäi kaugele üles, ja ainus märk sellest et kusagi üldse piir oli, oli päikse tuhm sära. Sees hakkas põletama, just nagu peale langemist. Sinust ujusid mööda kalad, suured ja väiksed, kelle su õde kunagi sügavustesse pannud oli. Vahel üritas mõni targem juttu alustada, aga rääkida ei olnud sul praegu tahtmist.

Tasapisi hakkas veepiir taas vajuma, ja põletus sinu sees lakkas. Päike sai lõpuks uuesti su nahka puudutada. Üks väike valge lind lendas sinu õlale ja sa keerasid ta kaela kahekorra. Maa pidi veidikeseks olema sinu oma. Jätku Noa sind rahule.

Sa jalutasid ringi, nagu sulle ikka meeldis teha, ja sa nägid maad täis vetikaid ja madalat rohtu, mis päikese käes kärssas. See lõhnas,  nagu surevad kalad, kuigi ükski neist ei olnud maa peale jäänud. Vaalad oli vesi küll taganedes endaga kaasa võtnud.

Kui järgmine väike valge lind sinuni jõudis, olid sa otsustanud, et see tühjus sulle ei sobi. Parem Noa, kui mitte midagi. Sestap panid sa talle noka vahele esimese oksa, mille sa kuskilt puu otsas tõmbasid, ja ronisid sellesama puu otsa.

Vaatemäng algas, kui Noa lapsed hakkasid maailma täitma. Tõsi, sinu jaoks ei olnud see teine vaatus liiga huvitav, nii et sa sulgesid silmad, ja mõnda aega tahtsid sa lihtsalt puhata.

Mõnisada aastat hiljem ärkasid sa taas. Pärastlõuna oli kuldne, ja sinu ümber ei olnud enam mitte mõne puuga väli, vaid suur ja kihav linn. Sul oli aegade algusest saati olnud oskus. Või kas seda sai oskuseks nimetada, kui sa seda ei harjutanud ega sellele ei mõelnud? Nii või teisiti, inimesed arvasid alati et sa sobisid nende hulka hästi, ja eks selle pärast polnudki keegi sind üles ajanud.

Sa hulkusid mööda toda linna, mis sinu ümber kasvanud oli, ja mida nad olid hakanud kutsuma Roomaks. Ilus linn. Värve ja kisa täis. Vanamehed, kes sinuga võrreldes küll veel noored olid, rääkisid igale möödakäijale lugusid nende nooruse lahingutest ning lapsed naersid ja kuulasid. Sa nägid  ema hoidmas väikest poissi, kelle silmad olid niisama süsimustad nagu sinu Eeva omad kunagi ja kelle kilked sama rõõmsad.

Kui sa olid neist mööda jalutanud, kuulsid sa teda oma emale seletamas.

“Ühel päeval tahan mina lükata Zeusi troonilt ja siis valitsen mina kõigi jumalate üle, ning Aphroditest saab minu naine,” seletas tema, ja ta ema käskis poisil, keda tol ajal veel Markuseks kutsuti, millelegi mõistlikumale mõelda. Sa peatusid, ja maksid ühele kerjuspoisile, et see läheks ja ostaks ühe meekaku endale ja viiks teise tollele pisikesele.

Mõnikümmend talve hiljem, kui päevad olid juba taas päris pikaks jõudnud minna, said sina aru et ega see poiss oma ema ei kuulanud. Zeusi ta troonilt ei jaksanud lükata, kui Isa tõesti oli lasknud sellisel mehel elada. Aga kena oli istuda senatis, limpsida veini, ja mõelda, et need kaks meekakku olid olnud hea investeering. See kerjuspoiss oli saanud rikkaks peale Gallias käimist  ja tolle väikse, sellest ajast saati mõnevõrra pikemaks kasvanud poisi nuga nägi päris kena välja selle diktaatori ribide vahel.

Kena vaatepilt, aga sul hakkas palav ja ükski ori Roomas ei suutnud palmilehti sinu jaoks piisavalt kiiresti lehvitada. Kui külm ei tule sinu juurde, siis pead sina minema külma juurde.

Siis, kui barbarid, gootid ja kõik need muud olid Rooma rüüstamisega parasjagu ühele poole saanud, siis palusid sa küüti ning sind võeti ühe vankri peale. Vastutasuks palusid nad meelelahutust. Ka neile rääkisid sa lugusid Algusest, just nagu  sa alati olid teinud.

Koht, kuhu sa lõpuks pidama jäid, oli paar sajandit tagasi olnud märgitud kaardile Aesti nime all, ja hetkeks tundus see just paras. Sealsed inimesed nautisid lugusid, kuid ei torkinud rohkem, kui parasjagu pidi. Nad võitlesid selleks, et teised neist eemale hoiaks, lahingud au ja kuulsuse nimel ei olnud kunagi neid väga huvitanud. Sa naerutasid lapsi, kui nende vanemad olid põllul või kalal, ja hetkeks oli elu rahulikum kui Isa juures.

Rahu ei ole aga kunagi sinu ümber kaua kestnud. Ristikummardajaid olid sa Roomas näinud küll ja veel. Ise olid sa küll oma venna tapmise ajal olnud ühel Konstantinoopoli orgial, aga lõpuks oli sellest mitte kuulmine liiga keeruliseks muutunud, sest Isa oli ju auahne ning kõik pidid teadma tema ja tema kõige armastatuma poja nime. Kunagi oleksid see võinud olla sina… aga parem tema. Sa talusid vaevalt soolases vees uppumist, kolme päeva sa küll oodata ei oleks viitsinud.

Noh, sina ei viitsinud, aga sinu noorem vend küll. Ja tema kummardajad tulid. Alguses proovisid nad heaga. Nad lubasid kulda ja vägevust. Nad lubasid paavsti armu, ja nad lubasid võimsaid kivikindluseid. Nad lubasid Isa armastust, ja nad lubasid pääsu taevasse. Tühjaks tegid sina nende lood. Kulda said sa neile luua, paavst oli mingisugune vanamees, kellel oli suurem onn kui teistel, Isa ei olnud armastanud sind ja mis puutub taevasse, siis pole seal midagi sellis,t mis vääriks risti rojak’s hakkamist.

Headus ei töötanud. Ristikummardajad kirjutasid oma vanatoile, kes otsustas et aeg oli proovida kurjust, ja uuesti proovisid nad tule ja mõõgaga. Seda sinu sõnad tühjaks teha ei saanud ja nii jäid sa jälle lapsi vaatama, samal ajal kui nende vanemad püüdsid ristlasi eemale hoida.

Üks nooruk, keda sa vist olid vaadanud juba tema kolmandast talvest saati, põlvitas sinu ette oma kahekümnendal talvel.

“Ema jäi võitlusesse ja isa pole päevi koju tulnud, neilt ei saa ma õnne küsida. Aga kasvatasid mind ka sina- õnnista mind siis, Koit.”

Sa kergitasid kulmu. “Isa olin mina ainult Eevale. Siiski, Leemet, kui ma olen ainus kes sulle jäänud on, siis olgu nii. Minu õnn olgu sinuga. Mine, võitle. Nemad armastavad minu isa poega, ja sina pead armastama ennast ja oma vabadust. Sa pead teadma, mida sina tahad, sest nemad teavad ainult seda, mida tahab nende  valitseja. Mina olin maa peal enne sind, ja ma saan siin olema ka peale sind. Kui ka sina ei saa oma võitu ise näha, siis mina saan.”

“Ma usaldan sind.”

Ja nende sõnadega lahkus sinu nooruk, kelle nime pani üks loll, rasvane munk kirja Lembituna. Tema nägu ei näinud sa enam kunagi, kuid sulle sai osaks au panna põlema ta keha, et ristikummardajad seda veel enam häbistada ei saaks.

Oma lubadust pidid sa pidama, ja ootama sa jäid. Mõne rännaku võtsid sa vahepeal siiski ette. Prantsusmaal käies kohtasid sa ühte tüdrukut, kes oli sama õnnetu kui sinu kasvandik. Sa küsisid talt, mida tema hing kõige rohkem tahtis. Tema vastas et see on vabadus, ja et selle nimel annaks ta ära kõik muu, kasvõi oma elu. Sina õpetasid teda, et see on võimalik. Et tema peab vanduma et Isa ise rääkis temaga, oma abiliste kaudu. Siis laseb kuningas teda võitlema. Aga sina olid näinud piisavalt ja sa teadsid ka talle ette öelda, et peale selle vabaduse kätte saamist ta siiski reedetakse.

Sa ei saanud teda säästa tuleriidalt. Siiski, Lucifer, valguse tooja, sa said vähemalt võtta neilt võimu teha talle valu, ja ta naeris ekstaasis, kui ta põles.

Peale seda juhtumit kadus sul aga tahe nii otseselt surma põhjustada ja edaspidi sa ainult esitasid küsimusi.

Kui seitsmeaastase sõja veteranidele ei tahetud maksta pensioni, aga makse taheti kätte saada küll, siis “Kas te siis tahategi peale maksta enda ära andmise eest?” oli täiesti piisav et tekitada veel pikem sõda.

“Kas sa siis ei tahagi et sinu lapsed söönuks saaks, samal ajal kui nemad kooki õgivad?” oli küllaldane, et frangid järgmised paarkümmend aastat rahu ei saaks.

Ja küsimus “Noh, kas sa päikest ei tahagi nautida?” oli tollel kuumal päeval Sarajevos täiest sobilik.

Järgmisel päeval olid sa Leemeti kodutalus. Mõni aasta veel - ja su lubadus oli täidetud.

Edasi teenisid sa lihtsalt seda riiki. Nõustasid neid, kes ennast metsas peitsid, ütlesid noorele kunstnikule, et mõned asjad juhtuvad niikuinii.

Ja kui Isa ütles, et aeg on sellel jamal nüüd lõppeda, siis vastasid sa ainult;

“Seda  ei taha mina mitte.”

Kärt Hõbe

11.T

Noarootsi Gümnaasium

Juhendaja Tiit Kessel